Eestikeelne Piibel 1997
Matteuse 21 Seepärast ma ütlen teile: Jumala riik võetakse teie käest ära ja antakse sellele rahvale, kes ta vilja kannab.[Ja kes selle kivi peale kukub, kukub end puruks, aga kelle peale iganes see kivi langeb, selle teeb see pihuks ja põrmuks.]”
Kui ülempreestrid ja variserid seda Jeesuse tähendamissõna kuulsid, taipasid nad, et ta räägib seda nende kohta.
Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, kuid kartsid rahvahulki, sest need pidasid Jeesust prohvetiks.
2. Korintose 1 Paulus, Kristuse Jeesuse apostel Jumala tahtmisel, ja vend Timoteos - Korintoses olevale Jumala kogudusele ning kõigile pühadele kogu Ahhaias:
Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal!
Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab.
Sest otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu.
Kui meid nüüd ahistatakse, siis sünnib see teie julgustamiseks ja päästmiseks; kui meid julgustatakse, siis sünnib seegi teie julgustamiseks; see saab teoks, kui te vapralt talute neidsamu kannatusi, mida meiegi kannatame.
Ja meie lootus teie peale on kindel, kuna me teame, et nii nagu teil on osa meie kannatustest, nõnda ka meie julgustusest.
Me ei taha ju, vennad, et teile jääks teadmata, kuidas meid Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises.
Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab.
Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja päästab veelgi - tema, kelle peale me loodame. Jah, ta päästab edaspidigi,
kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud armuanni eest.
Meie kiitlemine on just see: meie südametunnistus võib tõendada, et oleme käitunud siin maailmas, eriti aga teiega suheldes, Jumalalt saadud siiras ja selges meeles, mitte lihalikus tarkuses, vaid Jumala armus.
Me ei kirjuta teile ju midagi muud peale selle, mida te siit loete ja ehk ka mõistate. Ent ma loodan, et te kunagi täielikult mõistate seda,
mida te praegu vaid osaliselt olete mõistnud, nii et te võite meie Issanda Jeesuse päeval kiidelda meist, nagu meie kiitleme teist.
Ja selle meelekindlusega ma tahtsingi esmalt tulla teie juurde, et te saaksite teistkordselt armu,
ja teie kaudu matkata Makedooniasse ja Makedooniast tulla tagasi teie juurde ning lasta teil mind saata teele Juudamaale.
Tahtes nüüd seda, kas ma ei toiminud ehk kergemeelselt? Ehk ma kavatsen loomu järgi seda, mida kavatsen, et minu juures oleks „jah, jah” ja „ei, ei” ühtaegu?