Piibel.NET
Teine Ajaraamat2. Ajaraamat
 
Eestikeelne Piibel 1997
13Juuda kuningas Abija Kuningas Jerobeami kaheksateistkümnendal aastal sai Abija
 Juuda kuningaks.

Ta valitses Jeruusalemmas kolm aastat; ta ema nimi oli
 Miikaja, Uurieli tütar Gibeast. Aga Abija ja Jerobeami vahel oli
 sõda.

Ja Abija alustas sõda sangarite väega, neljasaja tuhande
 valitud mehega, aga Jerobeam rivistas tapluseks tema vastu
 kaheksasada tuhat valitud meest, sõjakangelast.

Ja Abija tõusis Semaraimi mäele, mis on Efraimi mäestikus,
 ja ütles: „Kuulge mind, Jerobeam ja kogu Iisrael!

Kas te ei tea, et Issand, Iisraeli Jumal, on andnud
 Taavetile ja tema poegadele valitsuse Iisraeli üle igaveseks
 ajaks nagu soolaosaduse?

Aga Jerobeam, Nebati poeg, Taaveti poja Saalomoni sulane,
 on tõusnud ja oma isandale vastu hakanud.

Tema juurde kogunes tühiseid, kõlvatuid mehi, ja need olid
 üle Rehabeamist, Saalomoni pojast, kuna Rehabeam oli noor ja
 arglik ega suutnud ennast nende vastu maksma panna.

Ja nüüd mõtlete teie endid maksma panna Issanda kuningriigi
 vastu, mis on Taaveti poegade käes, sellepärast et teid on suur
 hulk ja teie poolt on kuldvasikad, mis Jerobeam on teinud teile
 jumalaiks!

Kas te pole mitte ära ajanud Issanda preestreid, Aaroni
 poegi, ja leviite, ja endile ise preestreid teinud nagu teiste
 maade rahvad? Igaüks, kes tuli härjavärsi ja seitsme jääraga oma
 kätt täitma, sai preestriks neile, kes pole jumalad.

Aga meie Jumal on Issand ja meie ei ole teda maha jätnud!
 Aaroni pojad teenivad preestritena Issandat ja leviidid on
 ametis.

Nad ohverdavad Issandale igal hommikul ja õhtul
 põletusohvreid ja healõhnalisi suitsutusrohte; nad seavad leivad
 puhta laua peale ja süütavad igal õhtul kuldlambijala lambid
 põlema. Sest me täidame Issanda, meie Jumala antud kohustusi,
 teie olete aga tema maha jätnud!

Ja vaata, koos meiega, kõige ees on Jumal ja tema
 preestrid ja märgupasunad, mis teie vastu hüüavad. Iisraeli
 lapsed, ärge võidelge Issanda, oma vanemate Jumala vastu, sest
 see teil ei õnnestu!”

Aga Jerobeam oli lasknud varitsejad ringi minna, et need
 läheksid neile tagant kallale; nad ise olid juudalaste ees, kuna
 varitsejad olid nende taga.

Kui juudalased pöördusid, vaata, siis oli neil võitlus
 eest ja tagant. Nad kisendasid Issanda poole ja preestrid
 puhusid pasunaid.

Ja Juuda mehed tõstsid sõjakisa. Ja sündis, et kui Juuda
 mehed sõjakisa tõstsid, siis lõi Jumal Jerobeami ja kogu
 Iisraeli maha Abija ja Juuda ees.

Ja Iisraeli lapsed põgenesid Juuda eest, aga Jumal andis
 nad tema kätte.

Abija ja ta rahvas lõid neid suuresti ja Iisraelist langes
 mahalööduina viissada tuhat valitud meest.

Nõnda alandati seekord Iisraeli lapsed; juudalased aga
 panid endid maksma, sest nad toetusid Issandale, oma vanemate
 Jumalale.

Ja Abija ajas Jerobeami taga ning vallutas temalt linnad:
 Peeteli ja selle tütarlinnad, Jesana ja selle tütarlinnad,
 Efroni ja selle tütarlinnad.

Jerobeam aga ei saanud Abija päevil enam jõudu koguda,
 sest Issand lõi teda, nõnda et ta suri.

Aga Abija sai vägevaks. Ta võttis enesele neliteist naist
 ja temale sündis kakskümmend kaks poega ja kuusteist tütart.

Ja muud Abija lood, tema teod ja sõnad, on kirja pandud
 prohvet Iddo „Seletustes”.

Siis Abija läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti
 Taaveti linna. Ja tema poeg Aasa sai tema asemel kuningaks. Tema
 päevil oli maal kümme aastat rahu.