Eestikeelne Piibel 1997
2. Moosese 18 Järgmisel päeval, kui Mooses istus rahvale kohut mõistma ja rahvas seisis Moosese juures hommikust õhtuni,nägi Moosese äi kõike, mida ta rahvaga tegi, ja ütles: „Mis see on, mis sa rahvaga teed? Mispärast sina üksi istud, aga kõik rahvas seisab su juures hommikust õhtuni?”
Ja Mooses vastas äiale: „Rahvas tuleb ju minu juurde Jumalalt nõu küsima.
Kui neil on mingi asi, siis tullakse minu juurde ja mina mõistan kohut nende vahel ning teen teatavaks Jumala määrused ja tema Seaduse.”
Siis Moosese äi ütles temale: „See asi pole hea, mis sa teed.
Sa nõrked päris ära, niihästi sina kui ka see rahvas, kes su juures on, sest see tegevus on sulle raske. Sa ei jaksa seda üksinda teha.
Kuule nüüd mu häält, ma annan sulle nõu, ja küllap on ka Jumal sinuga: sina ole rahva asemik Jumala juures ja vii asjad Jumala ette.
Sina seleta neile määrusi ja Seadust ja anna neile teada tee, mida neil tuleb käia, ja töö, mida nad peavad tegema.
Aga sina vali kogu rahvast tublisid mehi, kes kardavad Jumalat, ustavaid mehi, kes vihkavad ahnust, ja pane need neile pealikuiks iga tuhande, saja, viiekümne ja kümne üle.
Nemad mõistku rahvale kohut igal ajal! Ja olgu nõnda: nad toogu kõik suured asjad sinu ette ja otsustagu kõik väikesed asjad ise. Tee nõnda oma koorem kergemaks ja nemad kandku seda koos sinuga!
Kui sa seda teed ja Jumal sind käsib, siis sa jaksad vastu pidada, samuti läheb ka kogu see rahvas rahul olles koju.”
Ja Mooses kuulas oma äia sõna ning tegi kõik, mis see oli öelnud.
Ja Mooses valis tublisid mehi kogu Iisraelist ning pani nad juhtideks rahvale, pealikuiks iga tuhande, saja, viiekümne ja kümne üle.
Ja need mõistsid rahvale kohut igal ajal; raskemad asjad tõid nad Moosese ette, aga kõik väikesed asjad otsustasid nad ise.
Siis Mooses saatis teele oma äia ja see läks oma maale.
1. Saamueli 2 Ükski pole nii püha kui Issand, sest ei ole muud kui sina, ükski pole kalju nagu meie Jumal.
Iiob 6 Siis vastas Iiob ja ütles:
„Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud ja mu õnnetus oleks pandud vaekaussidele.
Tõesti, see oleks nüüd raskem kui mereliiv. Seepärast on mu sõnadki tormakad.
Sest minus on Kõigevägevama nooled, mu vaim joob nende mürki. Jumala hirmutamised on rivistunud mu vastu.
Kas metseesel kisendab noore rohu peal või ammub härg oma sulbi juures?
Kas magedat süüakse ilma soolata või on siis maitset kassinaeri limal?
Mu hing tõrgub neid puudutamast, need on mulle nagu rüvetatud roog.
Oh, et ometi mu palve täide läheks ja Jumal annaks, mida soovin!
Otsustaks ometi Jumal mind murda, sirutaks oma käe ja lõikaks katki mu elulõnga,