Eestikeelne Piibel 1997
2. Saamueli 12 Ja Issand läkitas Naatani Taaveti juurde; too tuli tema juurde ning ütles temale: „Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene.Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid,
aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisike utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar.
Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud.”
Siis Taaveti viha süttis väga põlema mehe vastu ja ta ütles Naatanile: „Nii tõesti kui Issand elab, mees, kes seda tegi, on surmalaps!
Ja ta peab utetalle tasuma neljakordselt, sellepärast et ta tegi nõnda ega halastanud!”
Aga Naatan ütles Taavetile: „See mees oled sina! Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest.
Mina olen sulle andnud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist.
Mispärast sa oled põlanud Issanda sõna, tehes, mis on tema silmis paha? Hett Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga.
Aga nüüd ei lahku mõõk su soost mitte iialgi, sellepärast et sa oled mind põlanud ja oled võtnud hett Uurija naise enesele naiseks.
Siis ütles Taavet Naatanile: „Mina olen pattu teinud Issanda vastu.” Ja Naatan ütles Taavetile: „Issand on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure.
Ometi, kuna sa selle asja pärast oled pannud Issanda vaenlased teda kõvasti pilkama, siis peab küll poeg, kes sulle on sündinud, kindlasti surema!”
Siis Naatan läks koju. Ja Issand lõi last, kelle Uurija naine oli Taavetile ilmale toonud, nõnda et see haigestus.
Iiob 23 Siis rääkis Iiob ja ütles:
„Mu kaebus on tänagi mässuline. Minu käsi lasub raskesti mu ohkamise kohal.
Oh, kui ma teaksin, kuidas ma teda leian, kuidas ma saaksin minna tema aujärje ette!
Siis ma paneksin oma kohtuasja tema ette ja täidaksin oma suu vastulausetega.
Ma tahaksin teada sõnu, millega ta mulle vastab, ja mõista, mis tal mulle on öelda.
Kas ta oma kõikvõimsuses peaks minuga vaidlema? Ei, hea, kui ta mind tähelegi paneb.
Siis võiks õiglane temaga arutada ja ma pääseksin oma kohtumõistjast igaveseks.
Vaata, kui ma lähen itta, siis ei ole teda seal; või läände, siis ma teda ei märka.
Kui ta on põhjas tegutsemas, siis ma teda ei silma; kui ta pöörab lõunasse, siis ma teda ei näe.
Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi - ma tulen sellest välja nagu kuld.
Mu jalg on püsinud tema jälgedes, ma olen pidanud tema teed ega ole kõrvale läinud.
Tema huulte käskudest ei ole ma taganenud, ma olen oma põues talletanud sõnad tema suust.