Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 6 Aga Noa leidis armu Issanda silmis.Jesaja 32 Vaata, kuningas hakkab valitsema õigluses ja vürstid asuvad juhtima, nagu on kohus.
Siis on igaüks neist otsekui pelgupaik tuule või ulualune vihmahoo eest, otsekui veeojad põuases paigas, otsekui võimsa kalju vari märga igatseval maal.
Siis pole nägijate silmad suletud ja kuuljate kõrvad panevad tähele.
Läbematute süda õpib tundma tõde ja kogelejate keel ruttab selgesti rääkima.
Jõledat ei hüüta enam õilsaks ja petist ei nimetata auliseks.
Sest jõle räägib jõledust ja ta süda taotleb nurjatust, et teha jumalavallatust ja rääkida Issanda kohta valet, et näljast hinge lasta nälgida ja janusele keelata jooki.
Petise relvad on kurjad, ta kavatseb häbitegusid, et hävitada hädalisi valekõnega, isegi kui vaene räägib õigust.
Aga õilis kavatseb õilsaid asju ja jääb püsima õilsate asjade juurde.
Muretud naised, tõuske üles, kuulake mu häält; hooletud tütred, kuulake mu kõnet!
Veel aasta ja mõned päevad, siis te, hooletud, värisete, sest viinamarjalõikusel on lõpp, korjamist enam ei tule.
Vabisege, muretud, värisege, muretud, värisege, hooletud, riietuge lahti, võtke endid alasti ja vöötage niuded!
Siis lüüakse endile vastu rindu toredate põldude pärast, viljakate viinapuude pärast,
minu rahva põllumaa pärast, mis kasvatab kibuvitsu ja ohakaid, jah, kõigi lusthoonete pärast selles ülemeelikus linnas.
Sest palee jääb maha, linna lärm lakkab, templiküngas ja vahitorn muutuvad igavesti kõledaiks väljadeks, metseeslitele rõõmuks, karjadele karjamaaks,
kuni meie peale valatakse Vaim ülalt. Siis saab kõrb viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks.
Siis elab õigus kõrbes ja õiglus võtab aset viljapuuaias.
Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek.
Ja mu rahvas elab rahu eluasemel, kindlais elamuis ning häirimatuis hingamispaigus,
kui sajab rahet, mets langeb maha ja linn vajub madalusse.
Õnnelikud olete teie, külvajad kõigi vete ääres, kes te võite härja ja eesli jalga lasta vabalt joosta.
Jeremija 30 Ja sel päeval, ütleb vägede Issand, ma murran ikke su kaelast ja kisun katki su köidikud; ja muulased ei pane neid enam teenima,
vaid nad teenivad Issandat, oma Jumalat, ja Taavetit, oma kuningat, kelle ma neile tõstan.
Aga sina, mu sulane Jaakob, ära karda, ütleb Issand, ja Iisrael, ära ehmu! Sest vaata, ma päästan sind kaugelt ja sinu soo nende vangipõlvemaalt. Jaakob tuleb tagasi ning elab rahus ja muretult, ilma et keegi teda hirmutaks.
Sest mina olen sinuga, ütleb Issand, et sind päästa. Ma teen lõpu kõigile rahvaile, kelle sekka ma sind olen pillutanud. Aga sinule ma ei tee lõppu: ma karistan sind õiglaselt, aga hoopis karistamata ma sind küll ei jäta.