Eestikeelne Piibel 1997
Õpetussõnad 12 Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid, aga tarkade keel on terviseks.Apostlite 13 Kui nad siis välja läksid, paluti apostleid ka järgmisel hingamispäeval neid asju rääkima.
Pärast sünagoogist äraminekut järgnesid paljud juudid ja jumalakartlikud proselüüdid + Proselüüt oli inimene, kes polnud sünnilt juut, kuid oli täielikult omaks võtnud juudiusu. Vt Mt 23:15; Ap 2:11. Paulusele ja Barnabasele, kes vestlesid nendega ja veensid neid jääma Jumala armusse.
Aga järgmisel hingamispäeval kogunes peaaegu kogu linn Issanda sõna kuulama.
Rahvahulki nähes muutusid juudid väga kadedaks ja vaidlesid pilgates vastu Pauluse sõnadele.
Paulus ja Barnabas aga ütlesid avalikult: „Meie kohus oli rääkida Jumala sõna esiteks teile, aga et teie selle enesest ära tõukasite ega arva end igavest elu väärivat, siis vaata, me pöördume paganate poole.
Sest nõnda on meid Issand käskinud: „Ma olen su pannud paganate valguseks, et sa oleksid päästeks ilmamaa otsani.””
Seda kuuldes rõõmustasid paganad ja ülistasid Issanda sõna ning said usklikuks, nii palju kui neid oli määratud igaveseks eluks.
Ja Issanda sõna levis üle kogu maakonna.
Aga juudid ässitasid kõrgemast seisusest jumalakartlikke naisi ja linna ülikuid, õhutades neid taga kiusama Paulust ja Barnabast, ning kihutasid nad välja oma piirkonnast.
Nemad aga raputasid tolmu oma jalgadelt nende peale ja tulid Ikoonioni.
Ja jüngrid said täis rõõmu ja Püha Vaimu.
Rooma 4 Jah, seda tõotust, et ta saab maailma pärijaks, ei antud Aabrahamile ega tema soole Seaduse kaudu, vaid usuõiguse kaudu.
Sest kui need, kes on Seadusest, oleksid pärijad, siis oleks usk muutunud tühjaks ja tõotus oleks tühistatud.
Sest Seadus soetab viha, aga kus Seadust ei ole, seal ei ole ka üleastumist.
Seepärast siis on pärijaks saamine usust, et see oleks armust ja tõotus jääks kindlaks kogu soole, mitte ainult sellele, kes on Seadusest, vaid ka sellele, kes on Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa -
nõnda nagu on kirjutatud: „Ma olen su pannud paljude rahvaste isaks!” - Jumala ees, keda ta on uskunud, kes teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid.
Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: „Nõnda peab olema sinu sugu.”
Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.
Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat
ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.
Seepärast see arvestatigi talle õiguseks.
Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast,
vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse,
kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.